Kuidas kolmanda klassi õpilane katsetas end mitmel elukutsel

Tallinna Mustjõe Gümnaasiumi Eesti keele õpetaja Maria Kaetri nagu distantsõpe ülesanne pakkus lastele filmida Eesti muinasjutud. Valimiseks oli “Naeris” ja “Kakuke”.  Erilist rõhku pandi hääldusel töötavale lapsele. Selles artiklis ma jagan oma kogemustest kuidas see oli tehtud. Ma loodan, et sellest on kasu vanematele, kelle lapsed õpivad Eesti keelt enamasti koolis. Sest olen kindel, et vanemad saavad aidata oma lastele keele oskuse omandamisega  läbi koostöö ka kodus.

Enne filmimist Eesti keele õpetaja soovitas vaadata multikaid eesti keeles. YouTube’ist oli valitud ja vadatud multifilmid Naksitrallid ja Suur Tõll (1980). Peale seda oli tegelaste tegevuse arutelu emakeeles. Me leidsime ja vaatasime kuidas teised lapse teatri ringid mängisid muinasjutud ka. Lõppude lõppes 3 klassi õpilane valis muinasjutt „Leivakakuke“.

Tõlkija roll

Kui muinasjutu tekst oli ära loetud, järgmiseks sammuks oli vaja kõik teadmatu sõnu välja kirjutada ja siis neid tõlkida. Seda laps tegi ise arvutis. Tõlkimiseks oli kasutatud http://portaal.eki.ee sõnaraamat. Tema tegi endale spikri, et hiljem tõlkimisega probleemi ei tekki.  Vanemate ülesanne siin näidata, et laps saaks iseseisvalt õppida. Selles olukorras on õige teha üleminek, et te olete võrdselt ja teie vahel nüüd on töösuhted. Alustage mäng kino tegemine.

Tõlkimise kontrolli käigus on vaja olla nõudlikult, aga lubada kasutada spikrit. Öelge, et näitleja peab täiesti aru saada mida ta ütleb. Algusel tehke kontroll nii mitu korda kui vaja, et laps saaks vabalt tõlkida ilma spikrita. Pärast kahte lugemist tehke paus, et õppimine ei oleks igav. Selleks, et aru saada kuidas filmima vadake selgitavad videod, eriti osad kuidas häälekad multikad. Ja naaske ülesande juurde pärast pausi.

Režissööri töö

Kui sisu on selge, siis kohe tekib küsimus mida filmida, et see oli silmatorkav ja kaasaegne, aga mitte keskpärane etendus. Mitmest ideest me valisime STEM roboti komplektide kasutamine (mida ka õpetab rakendus programmerimist). Kui Tallinna Mustjõe Gümnaasiumi algkool on juba proovinud Robo Wunderkind komplekti kasutada õppetunnis, klassiõpetaja Tatjana Kobašova heaks kiitnud sellist idee.

Nüüd oli kord teha režissööri töö. Kui režissöör on kõigepealt planeerija, siis esiteks ülesandeks oli teksti jagamine osadeks. Selleks oli tehtud elektrooniline tabel, kus iga stseeni kohta oli vaja kirjutada kestus, peategelasi ja lühidalt kirjeldada lavadekoratsiooni.

Nagu helioperaatori

Järgmine roll on helioperaator. Vanem peab sätestama mikrofon arvutile, et tekkis hääle salvestamise võimalus. Näiteks me proovimisime järgmiseid programme: Voice recorder, Open Broadcaster Software, Audacity ja samuti oli proovitud 3 erineva tundlikkusega mikrofonid. Salvestatud hääle kõvadus ja tagaplaane müüra olemasolu sõltub mikrofonist ja hääle salvestuse programmist. Meile sobis rohkem Audacity, sest seal saab hiljem teha muudatused salvestatud lõikes. Kui salvestamise koht oli ettevalmistatud, katsusime leida õige kaugus mikrofoonist. Me oleme alustanud 15 sentimeetri kaugest ja parem salvestus valitud mikrofoonile oli 10 cm. Hea kui mikrofon on alusega, et laps ei hoia mikrofoon oma käes. Proovimisega on lihtne. Lihtsalt salvestage ja kuulake. Lubage õpilasele ise valida kumb variant on parem ja lapse valiku alusel paigutage mikrofoni asukoht.

Jutustaja roll

Kui ettevalmistus on tehtud. Laps proovib enda jutustaja rollis. Las ta ise salvestab vähemal 3 versiooni igale peategelase kõnele. Siis parem versioon esitab kuulatajale. Väga viisakas tohib selgitada mida on vaja parandada. Tavaliselt see puudutab  hääldust ja intonatsiooni. Eriti raske oli paranda sõnad, kus oli pehme täht L. Siis õpilane salvestab kõnesid iseseisvalt uuesti. Mõned peategelase kõne salvestused on olnud 10 korda, mõned vähem. Meil oli 4 katsed kahe päeva jooksul.

Lavakujundaja

Järgmiseks ülesandeks oli lavast mõtlemine ja tema dekoratsioonide konstrueerimine Lego konstruktorist. See oli lõbus osa. Minu arvates palju lõbusam kui paberilt tegemine. Aga konstruktori klotsid ei olnud piisavalt palju, et teha kohe igale stseenile dekoratsioon.  Siis koos režissööriga valisime stseenide filmimise järjekord.

Konstruktor ja roboti operaator

Peategelased me oleme otsustanud teha Robo Wunderkind STEAM õppe komplektidest. Lego adapterid on Robo Wunderkind komplektis. Peamiselt Lego konstruktori osad olid kasutatud selleks, et anda Robo Wunderkind inim või looma kuju. Selleks, et luua  taati ja eideke prototüübid oli võetud Robo Wunderkind Education kaks komplekti. Muu Lego komplektide detailidest oli tehtud väliskülje elemendid, nagu kübar, kleit, käed.

Kõige keerulisem oli välja mõelda, kuidas peategelased saaksid käituda stseenis, sest seda probleemi lahendamine nõudis roboti funktsionaalsuse teadmist. Oli vaja aida sellega. Järgmise sammuga oli vaja programmeerida robotid. Kui filmilõikes on kaks kujud. Siis oli vaja kirjutada programm igale robotile eraldi ja siis samaaegselt käivitada neid. Selleks vaatasiime tsükli mõiste ja programmeerisime robotid korduda tegevust.

Pole nii lihtne on olnud kakukese rolli näitleja valimine. Kokku oli pakutud 4 kandidaati: stressivaba pall, lendav kerakujuline robot, “Kendama” mänguasi ja ultraheli sensor Robo Wunderkind. Iga kandidaat oli ära proovitud filmilõikes „leivakakuke  aknalaua peal jahutatakse“. Kõige paremini selle rolli sobis ultraheli sensor Robo Wunderkind. Kuigi kakuke oli valitud, oli ka probleem tema liikumisega. Oli kaks variante: visata teda, et näidata pöörlemist või anda teemale sõiduvahendi. Kui me filmime kaasaegset lugu, siis loogiliselt oli valitud sõiduk. Sõidukina kasutati PASCO Scientific nuti vanker (seda tavaliselt kasutakse füüsika tunnides, et kaugest mõõta kiirust ja kiirendust). Nuti vankri peal on ventilaator ja tal on kolm kiirust, mis saab reguleerida (mõnedel stseenidel see kasuks tuli).

Ka eriti raske lapsele oli ette kujutada, kuidas rebane saaks süüa leivakakukese. Sellest tekkis idee lisaks Robo Wunderkind STEM komplektile kasutada Footon (Photon) õperobotid. Footon (Photon) õperobotile pakutakse ka magnet maskid. Nendel on kaks varianti: valmis mask ja maski alus, mis saaks ise joonistada.

Copywriter, ehk autoriõiguse kaitsja

Lapsel aga oli huvi ise leida maski pildid internetis. Ta soovis neid välja printida värvi printeris ja liimida magnet maski peale. Esialgselt see idee oli aktsepteeritud. Vaid kui tema juba leidis ja printis maskid välja, oli avastatud, et pildi peal on autoriõiguse märge (© Copyright) . Seletasime lühidalt lapsele mis on autori õigused ja miks parem sellist maski pildid ei kasuta. Vaid välja prinditud maskid oli võimlik kasutada inspireerimiseks. Siis me joonistasime ise jänese, rebase, hundi ja karu maskid. Laps lõikes neid välja. Kahepoolse liimitav teip oli kasutatud selleks et kinnitada maskid Footon magnet maske aluse peal. Siis me kasutasime komplektist ainult üks mask kolmele tegelasele. Footon (Photon) robotid lubavad salvestada hääli teadet ja hiljem neid mängida. Kaalusime selle funktsiooni kasutamine. Otsustasime see kord seda mitte kasutada.

Kaameramees

Järgmisel etapil oli valitud filmimise päev. Kõigepealt oli prooviid. Seest oli vaja vadata kuidas kasutada 3 valguse allikat, et minimiseerida varjud kaadris.

Eri küsimus tekkis filmilõikes, kus kakuke akna laual jahutakse, sest seal ei ole aktiivsed tegevust. Siis kasutati peen võte. Kuju ei liigu, aga varjud liiguvad, nagu pilved taevas.

Kuigi ise filmimine võttis 8 tunni, ta toimus kahe päeva jooksul. Rohkem hoida lapse tähelepanu on raske. Pärast video oli salvestatud kaamera mälukaardilt  arvuti kõvakettale. Iga stseeni kohta oli tehtud eraldi kaust, kausta sees ka tekkis sorteerimine. Iga filmilõik oli vaadatud mitu korda. Pärast seda igale failile oli pandud uus nimi – stseeni number ja tema järjekord. Tabelisse oli pandud filmilõige alguse ja lõppu aeg sekundides, hiljem monteerimisel see oli täpsustatud.

Videotöötlust tegi kümnenda klassi õpilane. See võttis kaks täis tööpäeva, ehk 16 tundi. Võib kasutada vabavara video redigeerimise programmid OpenShot Video Editor või Shotcut Video Editor. Hromakey (roheline foon) oli kasutatud filmimisel. See tehnoloogia võimaldab asendada valitud värvi fooni (kõige tihedamini kasutakse roheline või sinine) muu uue pildiga video töötluse tarkvaras. Meil roheline foon oli asendatud joonistatud metsa vastu. See on väga mahukas töötlemise protsess, seest on vaja välja lõigata vajalik objektid iga kaadris. Näiteks karu ja leivakakuke filmilõige kestvus on 40 sekundid, aga teda monteerimine võttis 4 tundi.

Niimoodi kolmanda klassi õpilane katsetas end mitmel elukutsel: lavakujundaja, režissöör, roboti operaator, kaameramees, helioperaator.

#distantsõpe / Video / Eestimuinasjutt “Leivakakuke”

Tallinna Mustjõe Gümnaasiumi (TMG) Eesti keele õpetaja: Maria Kaetri

Idee toetaja ja klassiõpetaja: Tatjana Kobašova

Jutustaja / lavakujundaja / helioperaator/ režissöör: TMG 3 klassi õpilane Velimir Tsõgankov

Monteerija / roboti operaator / kaameramees: TMG 10 klassi õpilane Arseni Tsõgankov

Näitlejad:

Leivakakuke — Robo Wunderkind ultraheli sensor ja Pasco Scientific Wireless Smart Cart koos Smart Fan Accessory-ga

Taat — Robo Wunderkind education set ja Lego klotsid, tahvelarvuti Mediapad T5

Eideke — Robo Wunderkind education komplekt ja Lego klotsid, iPad Pro

Jänes — Footon (Photon) STEM komplekt ja DYI mask + nutiseade Android-i põhjal.

Hunt — Footon (Photon) STEM komplekt ja DYI mask

Karu — kuju tehtud kahest Robo Wunderkind education komplektist ja kasutati ise joonistatud mask

Rebane — Footon (Photon) STEM komplekt ja kaks DYI ise joonistatud maskid.

LTT lasteaias

Inimese kõige intensiivsem areng toimub lapsepõlves. Siis me ei õpi lihtsalt uusi oskusi ega omanda teadmisi, vaid avastame, kuidas töötab ümbritsev maailm. Seetõttu kitsendab robootika kui programmeerimistehnoloogia õpetamine lasteaias oluliselt reaalse maailma ja selle reeglite õppimise võimalusi. Kõige pakilisem küsimus selles vanuses on „miks?“. Seega peaks materjali lastele edasiandmine sellele küsimusele vastama.

Traditsiooniline lähenemine tehnoloogias vastab küsimusele: „Kuidas teha?“, seepärast on paljude jaoks robootika lasteaias eraldi uurimisteema. Vaatleme, milline vahe on lähenemistes.

Vaatame näidete põhjal. Robootika üheks levinumaks ülesandeks on orienteerumine ruumis ja samm-sammulised toimingud. Suundasid – paremale, vasakule, edasi ja tagasi – saab õppida kordamismeetodil. Lapsed kordavad roboti tegevusi heameelega ja kui nad vajutavad veel ise vasakule või paremale klahvile, vastab see küsimusele: „kuidas?“, antud juhul: „Kuidas pöörata vasakule või paremale?“

Selle hetkeni on kõik hästi läinud. Nüüd võtame ülesande samm-sammult: kaks korda paremale, üks kord vasakule, üks paremale. Kui te rivistate lapsed õpitud materjali kontrollimiseks kahte rivisse peegelpildis üksteise vastu ja palute neil järjekorda ühekorraga korrata, algab kindlasti segadus. See juhtub seetõttu, et tegevuse kontrollimiseks ei ole piisavalt sidet. Õpetamise ajal ei vastatud küsimusele: „Miks paremale?“ – see on just selles suunas sellise nurga all.

Vaatleme teist lähenemisviisi vastusega küsimusele: „Miks?“ Täiskasvanutele ei ole sageli arusaadav lapse arutlusloogika, mille puhul on loogiline vastus küsimusele: „Miks kukk kireb?“ vastus: „Sest ta on kukk.“ See tähendab, et kukel on selline omadus kireda. Teisisõnu, kui me seostame tegevusega tegelase, ongi see vastus küsimusele: „Miks?“ See side tegelase kaudu muutubki selleks kontrollpunktiks, mida laps saab kasutada ebatavalises olukorras. Lisaks muutub tegevuse side tegelase kaudu mängu osaks. Pöördumine tegelase poole on loomulik. Varem mängisid poisid, et nad on sõdurid, tüdrukud mängisid, et nad on rääkivad nukud, siis mängisid poisid ämblikmeest ja tüdrukud Barbie-nukke ja Monster High‘d, teeme tegelaseks robootika või süsteemi. See annab rohkem võimalusi õppimiseks. Esiteks loomingulisi, kuna tuleb luua tegelane, teiseks tunnetuslikke, kuna teadmisi saab üle anda läbi tegelaste omavaheliste suhete. Lapsed jätavad tegevusi kergesti meelde ja jäljendavad neid, keda nad imetlevad.

Pöördume tagasi liikumissuundade õppimise ülesande juurde

Kujutlegem, et me lõime kolm tegelast. Esimene võib minna ainult tagurpidi, näiteks vähk. Teine tegelane võib minna ainult vasakule, olgu see koer, kes jookseb oma saba järel. Ja kolmas tegelane on magusasööja, kes võib saada maiuspala, kui ta tõstab üles oma parema käe, millega enamik meist hoiab lusikat. Suundade õppimine võib puudutada teisigi teadmisi, mis jäävad samuti kauaks teie mällu. Ma usun, et iga õpetaja on juba suutnud edasi mõelda, millega ta oma tegelase lugu täiendaks. Näiteks vähki ette kujutades tuleb rääkida, et tal on tulnud kiiresti tagasi liikuda, et tema loomulikud vaenlased teda ära ei sööks. Aga vähki tahavad süüa saarmas, veelinnud ja sellised kalad nagu haug ja ahven. Seetõttu painutab vähk, kui teda vee all rünnatakse, järsult saba enda alla, ujub tagasi ja päästab ennast niimoodi. Koer, kes jookseb oma saba järel kogu aeg vasakule, kulgeb vastupäeva, ta mängib sedasi igavusest. Loodud tegelased peavad omama oma lõplikku lugu.

Tegelase selge ettekujutuse jaoks tuleb muidugi kasutada visuaalseid kujundeid, pilti, video- või multifilmilõiku. Ja nagu me juba välja selgitasime, toimub meeldejätmine tegelaste vastastikuse tegevuse kaudu ja see on laste jaoks kõige huvitavam. Täpsemalt mitte isegi mäng ise, vaid selles osalemine. Peale meeldejätmise on siin võimalik harjutada sotsiaalseid oskusi, aidata lapsel avaneda. Et anda lastele võimalus rääkida tegelaste loomisel, on nad mugav jagada paarikaupa. Tähtis asjaolu on võimalus luua tegelane lühikese aja jooksul, sest on suur oht kaotada huvi. Ärgem unustagem, et lapsed tahavad mängida.

Lõid tegelased. Rääkisid lugusid. Mängisid. Nüüd kontrollime veel kord, kuidas suunad meelde jäeti. Teeme seda mängu vormis, lihtsustades veidi ülesannet. Rivistume taas kahte ritta, palume täita käsklusi pöördeks vasakule ja paremale suletud silmadega ning teeme pause, et anda enesekontrolli jaoks aega tegelase ja tema loo meenutamiseks. Selgitage lastele, et pause antakse just nimelt selleks. Jälgige, kuidas neil see välja tuleb ja vähendage käskluste vahelisi pause.

LTT modulaarkomplektid

Komplekti arendaja Robo Wunderkind võttis õpetajatele mõeldud koolitusprogrammi koostamisel arvesse kõike eespool nimetatut. Selleks, et õpetaja saaks kohe kasutama hakata, peab ta läbi vaatama üldise ülevaatebrošüüri osade koostise kohta ja avama seejärel õppetunni programmi.

Õppetundide kaardid selgitavad äärmiselt lihtsalt, mida tuleb teha. Iga õppetunni etapp on jagatud osadeks ja omab oma kirjeldust. Igal õppetunnil on oma ülesanne ja see on koostatud mitte ainult õpetaja, vaid ka lapse jaoks sissejuhatava loo kujul. Mugavuse huvides on esile tõstetud uued tingimused, millega tutvumine toimub õppetunni ajal. Selleks, et kontrollida läbitud õppematerjali omandamist, sõnastatakse teesides oskused, mida laps peaks õppetunniga omandama.

Komplektide ja videoviidete üksikasjalikum kirjeldus on saadaval tootekataloogis STE.education:

Illustreerivad näited

Peagi tekib terve seeria videotunde, mis selgitavad ilma sõnadeta sõltuvusi, mis ei ole esmapilgul lihtsad. Vaadake kahe minuti pikkust videot selle kohta, millised funktsioonid on lülitil.

Järgmine vaid 22-sekundiline video on juba sellest, kuidas läheneda Halloweeni teemale.

Laiendusvõimalused

Tuleb märkida, et tootja arvestab seadme kaheaastase aktiivse kasutusajaga. Kui algselt valiti aluskomplekt, siis saate koos sellega kümne õppetundi kirjelduse. Paljudes lasteaedades viiakse viieaastaste lastega tunde läbi kord nädalas tunni aja kaupa, st esimesed kümme tundi toimuvad 2,5 kuu jooksul. 

Kuueaastastele ja vanematele soovitatakse valida hariduskomplekt, milles on rohkem mooduleid. Siis saab lisaks kümnele põhikursuse õppetunnile juurdepääsu veel 12-le. Selle kursuse lõpus või vahepeal oma äranägemise järgi võib kasutada täiendavaid temaatilisi tunde, näiteks liikluseeskirju või loomade käitumist.

Siis on võimalus veel osta täiustatud uuenduste komplekt. See sobib nii põhi- kui ka hariduskomplekti juurde. Rohkem mooduleid ja andureid, mis erinevad funktsioonide põhjal – rohkem nende funktsioonide kombineerimise võimalusi.

Huvitaval kombel tekib kursuste õpetajatel sageli huvi püüda ühendada eri komplektide mooduleid ühes tegelases. Jah, see on võimalik. Näiteks võite võtta mitu mootorit ja ühendada ühe juhtimismooduliga. Teoreetiliselt toetab juhtimismoodul sellega ühendatud 84 moodulit ja andurit. Ent me ise ei ole püüdnud teha sellist koletist, kuna ka aku tarbimine suureneb. Loominguliste võimete arendamiseks on komplektis ka adapterid, et oleks võimalik lisada Lego konstruktori mehaanilisi osi. See võimaldab teha tegelase disaini meeldejäävamaks ja pilkupüüdvamaks.

Ettevõte DIFI.NET pakub lasteaiaõpetajatele tasuta kursusi. Kursustel saate oma kätega proovida Robo Wunderkindi komplekti ja harjutada õpetamismeetodit, mis vastab küsimusele „miks“. Registreerimiseks saatke oma nimi ja kontaktnumber aadressile ask@ste.education kirja teemaga „miks“.

Kaks nädalat enne kursust hoiatame teid kindlasti, niipea kui järgmine rühm on moodustatud.

We use cookies in order to give you the best possible experience on our website. By continuing to use this site, you agree to our use of cookies.
Accept